Veebitoimetajate töö ilu ja valu

Kui teid peaks mingil põhjusel huvitama, kuidas käib töö veebitoimetuses, kuidas tehakse otsuseid ja valikuid Delfi ja Postimehe online uudistes, mida te kahtlemata iga päev loete, siis tasub lugeda seda ülihuvitavat magistritööd Karin Kaselt. Kui kohe töö enda kallale asuda ei viitsi, lugege ERR-i kokkuvõtet.
Saab päris selge pildi, miks on veebiuudised sellised nagu need parasjagu on.

Pulitzerid

Siinsete ajakirjandushuviliste hordide rõõmuks püüan teha väikese ülevaate Pulitzeri preemiatest ja trendidest ajakirjanduses, millele võitnud tööd minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viitavad.

Esiteks kõige huvitavama trendinäitajana enda jaoks tooks välja Breaking News Reporting (ei oskagi seda eesti keelde panna, üldiselt siis mingi mõjuka sündmuse kajastamine selle toimumise ajal vms) kategooria võitja – The Toscaloosa Newsi toimetus. Nimelt tõi žürii välja toimetuse töö piirkonda tabanud tornaado kajastamisel.
Toimetus kasutas traditsioonilise reporteritöö kõrval reaalajas toimuva edastamiseks sotsiaalmeediat, mis aitas oma operatiivsuses leida kadunud inimesi. Lisaks suutis toimetus ajalehe koos põhjaliku artikliga välja anda, kuigi trükikoda jäi vooluta ja leht tuli trükkida 50 miili kaugemal asuvas teises trükikojas.

Ka kaks auhinnata jäänud nominenti paistavad žürii jaoks silma sellega, et on kasutanud uudissündmuse kajastamisel kõiki võimalikke kanaleid – Twitter, videod, helifailid jne, rääkimata põhjalikust tausta ja kontekstiga uudisloost järgmise päeva ajalehes.

Samasse kasti läheb ka Public Service kategooria Pulitzer, mille sai The Philadelphia Inquirer lugude eest, mis paljastasid linna koolides vohava õpilastevahelise koolivägivalla. Lugude illustreerimiseks kasutati taas videoid.

Ilmselt on see pöördumatu trend, et reporter peab ühe käega filmima, teisega postitama status update'i Twitterisse ja FB-sse, kolmanda käega kirjutama märkmeid, neljandaga helistama allikatele ametliku info saamiseks ning kinnituste ja kommentaaride küsimiseks. Toimetusse jõudes peab lehe trükkimineku ajaks kõigi nelja käega ka sügavuti mineva loo kokku kirjutama.

Olles kindel, et need ajad, kus reklaamiraha voolas toimetuste akendest sisse, on jäädavalt möödas, siis ei jää lihtsalt muud üle, kui üks inimene peab suutma teha rohkem tööd. Rohkem selles mõttes, et tegeleb ühe teemaga põhjalikumat, aga samas ka mitmekülgsemalt. Tunnistan, et tegelikult eelistaksin kui lehte kirjutaja teeks oma tööd ja videoreporter enda oma, aga nii paljude inimeste jaoks raha lihtsalt enam ei jätku.

Väga huvitava arenguna võib välja tuua, et kategoorias National Reporting sai auhinna The Huffington Posti ajakirjanik Iraagis ja Afganistanis võidelnud USA sõdurite psüholoogilistest ja füüsilistest hädadest kirjutades. Märkimisväärne on, et HuffPost ei ole traditsioonilisest paberlehest välja kasvanud veebisait, vaid otse internetti loodud ja algselt aktiivseid blogijaid ning nn kodanikuajakirjanikke (citizen journalism) koondanud lehekülg. Sisuliselt seega Pulitzer uurivale blogijale. Tähelepanuväärne.

Uuriva ajakirjanduse preemia läks jagamisele The Seattle Timesi ja Associated Pressi vahel. Esimene kirjutas sellest, kuidas haiglas kasutati patsientidel valuvaigistina odavamat ent ohtlikku ravimit, teine sellest, kuidas politsei luuras igapäevaselt moslemikogukodade järel. Huvitav on, et AP on teatavasti uudisteagentuur, mitte ajaleht.

Üldiselt võib öelda, et teemadest väärivad auhindu ikka ja jälle need, mis ühiskonda vapustavad, toovad (enamasti) ebameeldiva üllatuse sealt, kust ei osata seda oodata. Lood kutsuvad üles teravaid arutelusid poliitikute seas ja enamasti järgneb ka mingi muutus kas regulatsioonis või kuskil juhtkonnas.

---

PS. Hakkasin seda postitust kirjutama teisipäeval, seega on vahepeal jõudnud ülevaate Pulitzeridest teha juba ka Postimees ja kuskil kuulsin veel sellest.

Kas nali ja vale on ühel päeval aastas sama asi?

Meediakanalid on alati 1. aprillil nalja teinud, kuigi viimasel ajal on naljalugudega kokku tõmmatud. Enamasti on nüüd ajalehtedes umbes üks naljalugu terve lehe peale, mitte et spordil ja kultuuril ja välisuudistel jne on kõigil oma libauudis paberil.

Tegelikult tahtsin rääkida meedianaljadest natuke teisest nurgast. Töökaaslane juhtis aprillinaljade puhul tähelepanu sellele, et meediaväljaanded ja erinevad asutused ei tee valdavalt enam nalja, vaid lihtsalt valetavad 1. aprilli puhul. Ja see on täiesti tõsi, kui mõtlema hakata.

Näiteks Tartu Ülikool teatas, et ametist lahkuv rektor asub uut tulevast teadusajakirja juhtima. Kus on siin nali, ma küsiks? Kui keegi teataks homme sama asja, siis kõlab see ju täitsa usutavana. Miks ei võiks endine rektor asuda teadusajakirja juhtima? Lugeja ehk saab kuidagi aru, et see ei ole tõsi vaid on aprilliuudis, kuid kas ta naeris või vähemalt muigaski? Ei usu.

See näide toob selgelt esile, kuidas aprillinalja puhul ei ole eesmärk mitte naerma ajada, vaid lihtlabaselt tünga teha. Sul-on-selg-valge-ja-pastakakriips-põsel naljad kahe inimese vahel võivad ehk tõesti olla naljakad, sest osa naljast moodustab tüngategija oskus veenvalt ja ootamatult panna teine inimene reageerima enne kui tollele meenub, et parasjagu on 1. aprill.

Aga naljauudis või -pressiteade on pikalt ette valmistatud, lugeja on valmis (enamasti) mingit nalja ootama, seega ma leian, et ei ole mõtet proovida lugejat lihtsalt labaselt petta. Nagu kolleeg väljamõeldud näiteks tõi: „Politsei saadab teate, et tabati 62 purjus juhti, tegelt tabati hoopis 58. Hahahaa – aprill!“

Naljateade või uudis võiks tõesti olla naljakas. Niimoodi, et lugeja saab aru, et tegu on naljaga, kuid samas ajab see teda naerma. "Hahaa! Tasuta ühistransporti tulevad mupo kontrolörid, kes kontrollivad, et keegi piletit ei ostaks. Hea leid ajalehel!" (See on tegelikult kahjuks tõsi, aga sobib näiteks.)

Valetada oskab igaüks. Eriti inimene, kes on mingis valdkonnas spetsialist ja see kellele ta nalja teeb, ei ole. Head nalja välja mõelda on hoopis raskem. Vähemalt sama raske kui uudist teha.

Tehke head nalja.

Millega mõjub streik?

Üks väike tähelepanek streikide ja nendesse suhtumise kohta. Nimelt näib mulle, et enamik inimesi arvab, justkui on streigi sihtrühm valitsejad, kes peavad mõne suures fondis tekstiga plakati peale oma seisukohta muutma. Tegelikult see nii ei ole.

Tegelikult hakkab valitsejatel põlv tõmblema siis, kui streikijad kannatavad julgelt ära streigi tõttu ebamugavusi taluma pidavate inimeste viha ja streigivad seni, kuni kannatajate viha suundub streikijailt valitsejate peale.

SIIS hakkavad poliitikud oma valijate kaotusele mõtlema ja võib-olla täidavad streikijate mõne nõudmise. Seega kahetunnine loosungi all seismine tõmbab heal juhul vaid tähelepanu, võimul olijaid see kuidagi ei kõiguta, need loosungiinimesed on niikuinii kaotatud valjad juba.

Siit järeldub, et sihtrühm, keda streik peab mõjutama, ei asu mitte konditsioneeritud kabinettides vaid hoopis nendes inimestes, kes ei streigi ja kannatavad. Et nad saaksid osaks streigist, sisuliselt liituks nõudmiste esitamisega.

Maanteemaks Eesti moodi

Eile tegid siseministeerium ja politseiamet ülevaate eelmisest aastast. Õhtusest „Aktuaalsest kaamerast“ jäi minu jaoks kõlama korrakaitse politsei bossi Tarmo Miilitsa mõte, mis puudutas suurenenud väikeste kiiruseületamiste arvu.

Nimelt leidis ta, et paljud liiklejad, kes ületavad sõidukiirust umbes 6 km/h, võtavad kiiruskaameralt või patrullilt saadud väikest trahvi kui kiiruse- või teemaksu – peabki väheke raha andma selleks, et viis minutit varem Tartusse või Tallinnasse jõuda.

Sellele lisaks tuli täna hommikul politseilt teade, et patrullautodes hakatakse katsetama kaardimakseterminale. Naljakas, et üks asutus, mis räägib probleemist, töötab sellele ise vastu, sest kaardimakse võimaldamine just kinnitabki Miilitsa teooriat. Ületad pisut kiirust, saad väikese trahvi, aga siis kollases vestis relva ja kiirusemõõtjaga klienditeenindaja ulatab kaardimakseterminali, lööd pinni sisse ja head teed. Tegelikult saab kaardiga tasuda lausa kuni 400€ suuruse trahvi, mida vaevalt väga väikese kiiruseületamise eest määratakse.

Ma saan aru, et riigil on oluline trahviraha inimestelt kätte saada, olgu see trahv nii väike kui tahes. Kohe trahvi maksmine aitab riigil kokku hoida ka bürokraatiakulusid.

Samas on trahv siiski karistus väär- või kuriteo eest. Minu arvates ei tohiks karistuse kandmine olla mugav, lihtne ja kerge. Vastupidi, see peaks olema paras piin, tüli ja nikerdamine, mis võtab isu seda jama uuesti läbi teha.

Kui trahvi saab kohe kaardiga ära tasuda nagu poes singi eest makstes, siis ei ole sellisel karistusel muud mõtet kui lihtsalt riigile raha kogumine. Maanteemaks. Kiiruseületamise tasu. Aga mitte karistus. Ja kui ei ole karistust, siis sisuliselt on väike – või ka keskmine – kiiruseületamine vaikivalt aktsepteeritud. Kuigi kiiruseületamise teenus ei ole tasuta, saab selle eest alati käigu pealt tasuda...vahel ehk õnnetub maksmatagi läbi hiilida.

Või mis?

Rahavaba transport

Rääkisin eelmises postituses oma mõtetest tasuta transpordi teemadel. Kellel nüüd Postimees peaks kätte sattuma, lugege Hannes Lutsu arvamuslugu. Kõik on öeldud.
Kui artikkel netis avalikuks läheb (mida ta päevapeale läheb nagu 95% "lugege-raha-eest-artiklitest"), riputan ka lingi.

Tänan tähelepanu eest.
***
10:55
Ei läinud paari tundigi.
http://arvamus.postimees.ee/703564/hannes-luts-rohkem-kara-kui-kasu/

Tahan kõike tasuta! Kohe!

Ajendatuna Savisaare ideest panna ühistransport linnaelanikele käima tasuta tahan selle kõlava ja hiid-populistliku mõtte juures mõnd asja rõhutada enne kui selleteemalisel tulevasel rahvaküsitlusel „jaa“ vastama tormate.

Ma ei peatu selle idee väljakäimise ajastuse ja mastaapsuse tagamõtetel, see on niigi selge, eriti kui transport peaks hakkama olema tasuta 2013. aastast, mil paari kuu pärast on ootamas kohalike omavalitsuste valimised.

Idee sisu on paljuhuvitavam. Tasuta transport ise on õilis ja hea ning mulle jubedalt meeldiks, kui ma ei peaks maksma sentigi Tallinnas busside-trammide-trollidega sõitmise eest. Aga teades, et midagi ei ole maailmas tasuta, siis kes selle nalja kinni maksab?

Linn väidab, et raha ja arvutused on olemas. Kahjuks ei jaga linnavalitsus seda arvutust linnarahvaga vaid kinnitab, et see on olemas ja olge aga rahulikud. Aga tahaks ikkagi näha, sest sellise projekti katteallikad peavad olema üüratud ja kindlasti tuleb osa, kui mitte kogu vajalik summa linnarahva taskust. Nii või teisiti.

Muide, mäletate kui Tallinn kehtestas müügimaksu? Ka siis ei olnud algul arvutusi ega prognoositavat tulu, samuti puudus selgus, mis tooted maksu alla lähevad. Seega sarnane käitumismall – idee lopsti välja ja pärast vaatame, mis ja kus ja kes.

Nüüd selle idee tulemustest. Tasuta transpordiga autode hulka vähendada sooviva Savisaare vildakas loogika kõlab nii: „Teisalt pole ühissõiduk paljude inimeste jaoks "odav alternatiiv" autole. Tallinnas on 30 päeva kaardi hind vaid 18,50 eurot. Samas on paljudel inimestel riigi õhukese sotsiaalsüsteemi või napi töötutoetuse tõttu ikkagi karjuvalt vähe raha.“ (E. Savisaar, Õhtuleht, 11.01.12)

Palun selgitage nüüd mulle, kuidas seni autoga sõitnud (ja ropult raha kütusele kulutanud) inimene valib auto asemel ühissõiduki, kui kogu tasuta bussist tulenev kokkuhoid kuus on kõigest 18 ja pool eurot? Kas see raha kaalub tema jaoks üles mugavuse, millega ta on seni harjunud ja mida ta on jõudnud seni ka kinni maksta? Väga kaheldav.

Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis tasuta ühistransport tähendaks suure hulga uute ühissõidukite ostmist (kuna sõitjaid ilmselt tuleks siiski juurde) ja ka vanu tuleks paljuski välja vahetada. Sest olgu see sõit tasuta või mitte, kui bussides on tihedas kobaras sadu inimesi, buss on räpane, sõidugraafik on hõre ja ebaloogiline, ei taha inimesed ühistransporti kasutada. Olgem ausad, need kes sõidavad täna Tallinnas ühistranspordiga, teevad seda sellepärast, et muud võimalust ei ole, mitte et neile hirmsasti meeldib siinse ühistranspordiga sõita.

Olen nõus Hannes Lutsuga tänases Päevalehes, kes usub, et kui ühistransport on tasuta, hakkavad seda senisest enam kasutama hoopis need, kes praegu käivad jala või sõidavad rattaga. Samuti ronivad bussidesse ka need asotsiaalid, kes seni veel trahvi hirmus seda ei teinud.

Need on vaid mõned esmased mõtted, mis selle ideega tekivad. Vastuseta küsimusi palju. Iseenesest on tasuta transport lahe ja vägev küll, aga reaalsuses on kahtlane, kas see soovitud kujul toimib.