Talla pedaali, Urmas, talla!

Kuna olen mõnda aega otsinud võimalust sügis-talviseks trennitegemiseks, siis käisin eelmisel nädalal MyFitnessis pukki sõtkumas. Neil on praegu miski reklaamikampaania, et ühe korra saab tasuta proovida ükskõik mida. Ma proovisin siis spinninguratast.

Päris rattasõiduga muidugi võrrelda ei saa, aga spinningul on, pean tunnistama, omad eelised. Näiteks see, et üht spetsiaalset kruvi mudides saan endale sisuliselt esimese kategooria tõusu spordisaali tellida ning – ilma ohuta kellegi ees häbisse jääda – üritada mõned minutid karmi tõusu vastu pidada.

Seega saan mängida raskete ja kergemate lõikudega täpselt nii nagu minu arvutitooli soojendamisest vaevatud keha välja kannatab.

Miinuseid on muidugi ka. Esiteks, pean kohe kuhjaga tänama Kuku raadio „Pressiklubi“ meeskonda, sest raadiosaate podcast aitas mul eelmisel teisipäeval 52 minutit kohapeal pedaalide tallamist talutavaks muuta. Edasised kümme minutit kestsid kauem kui ülejäänud treening. Nii mulle näis.

Aga ma kujutan ette, et saalis kerimine oleks koos kaaslas(t)ega hoopis mõnusam kui maanteel. Tuul ei puhu kõrva, autod ei sõida lenksu riivates mööda, maastik ei muutu ootamatult jne. Saalis oleks väga mõnus kellegagi koos lihtsalt üksksõik millest rääkides kas tõusu sõita või siis tasast maad imiteerides cadentsit üleval hoida.

Nüüd pean kellegi lihtsalt ära rääkima.

Hoidke oma näpud teiste loomingust!

Igal pool on juba kõrimulguni jahvatatud näitleja Malle Pärna heroilisest võitlusest roppuste vastu raamatutes. Korrektorlindiga relvastatud Pärn kraabib üle kõik raamatukogus võetud raamatud, millest aga mõne s-i, t, v või p peale satub.

Algul tundus see teema mulle sügavalt mõttetu, sest igasugune arutelu peaks lõppema lause juures „inimese looming on tema oma ja kellelgi teisel pole õigust seda muuta, veel enam luba küsimata.” Nüüd aga on jutt juba põhimõtteline, et kas kurjade kaashäälikutega algavad sõnad peaks raamatus olema või mitte. Pärast Pärna enda arvamuslugu Delfis (mida soovitan lugeda) pean ikka ise ka üht-teist ütlema.

Pärna meelest ei tohi tabusõnu kirjakeelde üle tuua. Sellega on Pärn juba hiljaks jäänud. Miks? Näiteks sellepärast: persse. Nagu näete, on see sõna kirjakeeles täiesti olemas. Ka ÕS-is sees. (Interneti ÕS-i pole Pärn suutnud veel üle käia, seal on teisigi kolesõnu sees).

„Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks,” arvab Pärn ja muudkui tõmbab korrektoriga. Tahaks juhtida tähelepanu sellele, et aegade algusest saadik, ka siis, kui inimesed ei julgenud asjadest kirjutada nii nagu need on, on olnud iga kirjatüki puhul põhiline sisu, mitte vorm.

Tean inimesi ja raamatuid, kes ja mis suudavad ka nunna kõnepruugis öelda koledaid asju, olla vastikud ja mustata nii vaimu kui kedagi isiklikult. Selleks pole vaja roppe sõnu, et näidata oma harimatust, empaatiavõime puudumist ja kurjust.

Milleks siis neid tekstis kasutada, küsite? Selleks, et midagi edasi anda, millelegi tähelepanu juhtida. Kasvõi ropendamisele endale, kui soovite. Juba teist korda pean siia blogisse kirjutama, et miskipärast tahavad osad inimesed elukauget ja lillelisel aasal päikesepaistel lesivat kirjandust. Milleks? Et me pääseksime meid ümbritsevast vastikust maailmast ja siis pärast raamatu lugemist sinna tagasi saaksime minna?

Kirjutada tuleb ka sellest, mis on meie ümber ja milline on maailm, milles me päriselt elame. Kui meie ümber on inimesed, kes tahavad ja peavad vajalikuks ropendada, siis miks ei võiks nad raamatus olla? See, kui me roppused välja filtreerime ei tähenda, et neid ei oleks olemas. Maailm on täis oluliselt jubedamaid asju (üllatus, eksole). Kõigepealt tuleks likvideerida põhjused, miks ropendatakse, siis ei ole korrektorit enam vajagi.

Kahju, kui üks inimene ei suuda näha vormist kaugemale ja on ühest mustast sõnast nii häiritud, et ei suuda mõista, mida kirjanik öelda tahab.

„Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine,” arvab Pärn.

Ja raamat, kus on sees ropp sõna ei sa iial mõista hukka kurjust ega rumalust, kaitsta head kurja eest? Oeh, mõttetu vaidlus. Kui inimene ei saa aru, siis ei saa.

Üks lisa veel: kas kõrge kultuuri austaja Pärn kaksab kunstimuuseumis maha ka savist onude nokusid ja riietab paljaid tädisid? Issver küll, milleks alasti kujud, me ju teame, mis riiete all on, miks seda rahvale näidata? Või äkki on skulptoril põhjus, miks ta alasti inimese kujuks voolis?

Teine lisa: kas näitleja Pärn pole oma töös kunagi kehastunud kellekski, kelle huultelt libiseb ropp sõna? Vot seda ma tahan tõesti teada.

Kokkuvõttes ega lühinägelikkuse ja piiratuse vastu saa, kahju ainult, et üks inimene võtab endale õiguse hakata maailmaparandajaks ning alustab parandamist valest otsast.

Internetist tehtud paberlehed

Juba paar aastat tegelevad meedia über-ajud sellega, kuidas mõelda välja viise, et netis paberlehtede uudiste lugemise eest raha saada. Majanduskriis ja koos sellega ka reklaamiraha katastroofiline vähenemine pani ajud veel palavikulisemalt tööle ja nüüd on ka Eesti meedias esimesed tasulised neti-ajalehed välja töötatud.

Vast viimase aja suurema sammu on teinud Postimees, kelle pluss-külge saab kuni selle kuu lõpuni tasuta lugeda, edaspidi tuleb välja käia 100 kulli kuus. Ideaalne lahendus just seetõttu, et hind on umbkaudu samas klassis, mis paberlehte koju tellides (otsekorraldusega 140 krooni kuu).

Kaval lahendus. Mitu kommentaari selle süsteemi kohta on olnud a la miks ma neti eest nii palju maksan, pigem tellin lehe koju. Just seda ongi Postimehel vaja, ega neil pole vahet, kas raha tuleb paberi või interneti eest. Kaudselt võib neti-ajalehe eest raha küsimine hakata kergitama ka paberlehe tellijate arvu.

Äsja tõmbasin aga alla New York Timesi neti-paberlehe trial-versiooni ja juba esimesel vaatlusel võib öelda, et Eesti ajalehtedel on, kuhu selles vallas areneda.

Rupet Murdoch & co on valmis ehitanud hea lehekülje, mis sarnaneb paberlehele just väljanägemise poolest ilmselt peaaegu nii palju, kui praegu on võimalik (flash-leht, mida kasutab Päevaleht, on muidugi veel täpsem koopia, aga pehmelt öeldes mitte väga kasutajasõbralik).

Väga lihtne on lehekülgi lapata, vasakule-paremale ilmub uus lugu nagu ka ajalehel lehte keerates, üles-alla saab loos liikuda, kui terve lugu ei ole ekraanile ära mahtunud.

Postimehe Pluss-külg jällegi on nagu postimees.ee beta-versioon või lihtsalt bänneriteta postimees.ee variant. Et bänneriteta, on küll väga hea, aga midagi, mille järgi võiks aru saada, et tegu on just paberlehe peegeldusega, sealt küll leida ei ole. Tavaline interneti uudistesait, ainult õige pea raha eest.

Päevalehe peatoimetaja on küll Äripäevale vihjanud, et ka seal on õige pea oodata paberlehe lugude tasuliseks muutumist mingil kujul, milline see olema saab, ei ole veel teada.

Praegu on võimalik registreerunud lugejatel vaadata lehe flash-versiooni, kus terve leht nähtav täpselt nii nagu näeb välja paberleht. Muidugi vähendatud kujul. Just see suurendamisega mässamine on kõige ebamugavam külg kogu asja juures – kasutaks küll ainult siis kui viimane häda käes ja lehte väga vaja ikkagi lugeda. Sirvimiseks ja pealkirjade vaatamiseks sobib küll.

See-eest saab jällegi tervikliku ülevaate, milline siis ikkagi näeb välja, millest kirjutab ja kuidas kirjutatut presenteerib leht, mis hommikul on kioskitesse jõudnud.

***

Sihuke väike memo siis paberlehtedest netis. Väga ebapiisav ja valikuline, aga algus seegi.

Kunstilisest udust, eelmise posti jätk

Nagu minu kiusamiseks kirjutas reedeses Päevalehes kirjanik Kärt Hellerma nii:

„Viimasel ajal lööb eesti proosas välja üks rahvuskultuuri omapära – armastus nalja ja naeru vastu. Aga see nali on natuke kitsapiiriline ja kohati ülimalt odav.

Romaanivõistluse käsikirjade valikus kippus pinnale jääma hästi vormistatud, aga toores ühiskonnakriitiline paatos, ühesõnaga eluline lugu. Veelgi parem, kui see lugu oli esitatud iroonilis-groteskses võtmes, viimse piirini karikeeritult.

Paistab, et irratsionaalne, poeetiline, peenemat kirjanduslikku kuulmist eeldav, tavareaalsusest hälbiv kujutamislaad ei leia sotsiaalkriitilise ja läbivalt depressiivsete fantaasiatega tembitud autorihoiakuga harjunud kriitikute seas enam mõistmist. /---/ Nad lihtsalt joonduvad tavaarusaama järgi, mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”.

Kogemus ütleb, et ainult argielust materjali ammutav kirjanik muutub varem või hiljem pessimistiks ja resigneerub. Mäss „paha” ühiskonna vastu näib küll pakkuvat ammendamatut loomearsenali, aga viib ikkagi ummikusse ja tekitab vaid üha šokeerivamaid vägivallafantaasiaid – nii nagu maailmakirjandus, -kunst ja -film on tõestanud.”

Ei saa kuidagi nõus olla kirjanik Hellerma arvamusega. Just eelmises postituses kirjutasin, et mulle meeldib lugeda selliseid iroonilisi, elulisi ja sotsiaalkriitilisi raamatuid. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kunstilist udu (A. Laasiku väljend „Püha Tõnu kiusamise” kohta). Võib-olla kunagi hakkab meeldima, aga praegu tunnen küll, et lilleline, kuskil teispoolsuses hõljuv ja une-reaalsuse-müstika piiril kõikuv proosatekst ei ole minu jaoks.

”... mis ei luba raamatul olla liiga „keeruline ja elukauge”. No milleks peaks raamat olema keeruline ja elukauge. Mida ma sellise infoga peale hakkan? Täpselt nagu muusika, peab ka kirjandus midagi mulle ütlema.

Tekst ei saa olla ilus lihtsalt ilusolemise pärast. Mingi mõte võiks ka ikka kuskil kirjas olla. Lihtsalt eputamine kõnekujundite või metafooride või võimalikult segasema lauseehitusega on igav ja tüütu.

Kui midagi on öelda, siis ütle, aga nii, et teised ka aru saavad.

Mis vägivallafantaasiatesse puutub, siis need on küll läinud järjest jõhkramaks (parim näide - "Ameerika psühhopaat"), aga samas ei saa ka öelda, et elu meie ümber oleks kuidagi vähem vägivaldne. Kas seda peaks raamatust lugema? Ma ei tea, kui mitte otsida eeskujusid, vaid püüda mõista, mida autor sellega öelda tahab, siis võib ju olla.

Üldiselt usun ma, et parim materjal kirjutamiseks on ikkagi elu ise ja meie haige ühiskond (see viimane on fakt, mitte arvamus). Eluline lugu ei tähenda ju elulugu või tükki stiilis "mina ja minu saavutused ning läbikukkumised".

Kunstilist udu loen siis, kui targemaks saan.

Paar raamatut

Kellegi vihje teemal, et sari „Califonication”, mis mulle väga meeldib, on kohati sarnane Bukowski romaanidega, viis mu viimaks selleni, et lugesin ühe tema romaanidest lõpuks ka läbi.

See oli mul tegelikult juba ammu plaanis, aga miskipärast kuidagi ei olnud seda kättevõtmist. Ühe kinkekaardi abiga ostsin endale Bukowski „Post Office’i”. Just nimelt inglisekeelse, sest eestikeelne oli ammu juba läbi müüdud, nagu ka kõik teised Bukowski tõlked, välja arvatud „Hollywood”. Ja seda viimast ma ei tahtnud.

Emotsioonid "Postkontorist"? Ma ei tea, justkui oli kohati hea, aga mitte päris selline, nagu ma olin arvanud. Ma justkui ootasin, et see on veel kurjema keelega ja peategelane on suurem egomaniakk. Ma ei tea, miks ma seda ootasin. Seega väike pettumus justkui oli.

Samas jälle nalja sai, oli toredaid väljendeid ja võrdlusi, väga ladus jutustus, kuigi lihtlausetes. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab peaaegu tavalise inimese siplemisest. Ilmselt loen üsna pea veel midagi Bukowskilt, näiteks „Women” kõlab paljulubavalt.

Sama kinkekaardiga sain väikese lisafinantseeringu abil endale ka Helme „Septembri”. Ka sellel olin ammu juba silma peal hoidnud. Esimesed leheküljekümned on loetud ja mulle juba praegu meeldib, mismoodi Helme kirjutab. Palju tuttavaid mõtteid, mida ei ole ise osanud või viitsinud kirja panna. Hea, et keegi seda minu eest on teinud. Ja paremini teinud.

Natuke on ka sarnasusi Bukowskiga. Ja "Sidrunite ja siilidega". kõik sellisest tavalisest inimesest, kes tunneb, et on pisike mutter kuskil süsteemis ja kui ta peaks katki minema, siis ta lihtsalt vahetatakse uue vastu välja.

Selliste mõtete käigus kaob ilusa elu tunnetus, alles jääb tühisus ja "why the hell I have to go through all this shit when anything never change". Mulle see meeldib, sest vahel tunnen täpselt samamoodi.

Jalakäijad Helsingis

Pühapäeval käisime Soomes, täpsemalt Helsingis. Kuna Viking Line’i kinkekaarti ähvardas aegumine, oli viimane aeg tasuta edasi-tagasi reis ära kasutada. Valisime välja mõningad kohad ja paigad, mida vaadata ja orienteerusime jalgsi kaardi järgi mööda linna.

Lühikokkuvõte neile, kel tööajast pikalt aega lugeda ei ole:

Läksime sadamast risti-põiki mööda tänavaid kuni olümpiastaadionini, vahepeal kõrvalepõikeid tehes, tulime alla tagasi Tähetorni juurde, siis otsisime Pizza Huti (kus hinnad nii kõrged, et politseil oleks ehk üht-teist uurimist) ja erinevate konksudega tagasi sadamasse. Kokku umbkaudu 16-18 km.

Vähe pikem jutt reisist:

Kuna mul esineb tänapäeval harvaesinev kõrvalekalle – nimelt ma ei armasta väga (õigemini pikalt) reisimist –, siis niimoodi jalgsi võõras linnas turistitamine on päris tore. Lihtsalt mõnus oli ringi jalutada ja igal hetkel midagi uut avastada. Tegelikult oli see reis meil justkui piknik Tallinnast väljas, sest võtsime ise seljakotis söögi-joogi kaasa ning einestasime kuskil tiigiga pargis.

Nagu tavaliselt ikka, koosneb sightseeing peamiselt erinevatest hoonetest. Nii ka seekord. Mitmedki erakordselt koledad hooned (ooperimaja, kui ma ei eksi, linnateater, kui ma ei eksi ja mingi suur maja veel) nägid välja üsna nagu Vändra kultuurimaja. Need, kes seda silmapaistvat arhitektuuriõudust näinud on, teavad millest jutt. Samas Helsingi toomkirik oma kõrge trepiga oli päris uhke. Mõistetavalt olid projekteerijad ja ehitusmehed kõigevägevama valvsa pilgu all oluliselt hoolsamad.

Tuletan igaks juhuks meelde, et minu arhitektuuriteadmised piirduvad joonia ja korintose sambal vahetegemisega, seega hindan maju sellest aspektist, et kas need mulle meeldivad või mitte.

Soomes meeldib mulle kõige rohkem see, kuidas loodus on end igale poole nähtavale sättinud. Kui Tallinnas näitab end vaid Lasnamäe paekanal, siis Helsingi on graniidikünkaid täis ja need näevad linnas väga head välja.

Peaaegu oleksime saanud ka kultuuridoosi – piilusime sisse Picasso näitusele, mille ukse taga lookles hommikul järjekord. Hiljem oli saba ära hajunud ja ma aiman, miks. Kummaliste piltide vaatamise eest võeti 16 eurot. Seda raha ei olnud me nõus välja käima. Samuti ei olnud ma nõus maksma pubis tavalise pilsneri eest 6.50 ja mereloomaaia eest 14 eurot. Kadepung, mõtlete. Õigesti mõtlete, masu aeg ju.

Jah, tunnistan üles, et tervet päeva me siiski jala ei käinud. Metroos sõitmise meeldetuletamiseks (Annil kogemus Peterburiga, mul Moskvaga) sõitsime ka Helsingis umbes 40 sekundit metroos. Sellele eelnes 20 minutiline arutelu, kuhu poole me peaksime siiski sõitma ja kuhu poole kumbki metroorong parasjagu läheb. 40 sekundi sisse mahtus kiirendus, natuke kiirsõitu ja mahapidurdus. Kahju, et Tallinnal ei õnnestunud nõuka ajal võimudelt metrood välja kaubelda. Oleks tore, sest nii kiiret ühistransporti teist ei ole.

Kokku jalutasime mööda linna umbes kaheksa tundi, millest oli jalgsi seiklemiseks enam kui küll.

Maast, aga ka ilmast

Big Banki probleem, paistab, lahenes. MM-i lõpuks Anete enam liivakastis tuuseldavat Uudmäed ei kartnud. Ei teagi, milles asi oli.

Augusti lõpp on käes ja varsti algavad kõigil kiired ajad. Minul aga läheb kõik edasi nii, nagu ennegi. Vahepeal on isegi kade meel pisut, et ei saa ise töö kõrvalt kooliga rabada ja siis jonnida, et kiire on ja midagi ei jõua teha. Lahe aeg oli kooli ja tööga koos mässamine, kui nüüd tagasi mõelda.

Muidugi on mul võimalus seda järgmisel aastal jälle teha, kui ise vähegi viitsin ja erinevad otsused ära otsustan. Eks paistab, ma venitan seda mõtet veel natuke, umbes järgmisse kevadesse.

***

Maale pole ka ammu jõudnud – viimati vist juba kuu aega tagasi. Mingil põhjusel on reisimine üsna tüütuks muutunud. Võib-olla seepärast, et sel kuul oleme mitmel pool käinud, võib-olla ka seetõttu, et Anete on nüüd uudishimulikkus ise, ega taha rongis enam paigal püsida. Kahetunnise mässamise järel olen ise juba väsinud, aga temal on vaja vaadata, mis vaguni prügikastis sisaldub ja otsida üles kõik lastest kaasreisijad, kellele nägusid teha ja kelmikalt naeratada.

Järgmisel kuul peaks ikkagi kindlasti käima, kes teab, kauaks neid ilusaid suviseid ilmu veel jätkub. Siis saaks järgmise reisi planeerida kuhugi varasügisesse, mis on praegu mul vaieldamatult kõige oodatum aastaaeg.

***

Rohkem polegi midagi ette kanda. Spordirindelt kaks uudist – hakkas Hispaania velotuur, kus ässade kõrvale trügib ka Taaramäe (Vändra omad teavad, kellega tegu), talle tuleb kaasa elada, üsna tõenäoliselt teeb ta juba tänavu mingil kujul Eesti rattaspordi ajalugu. Teiseks – mu enda velotuuril on väikesed pausid sisse tekkinud ja pole nii palju sõita saanud kui tahaks. Kuskil 1000 km on suvega koos, aga plaanist olen kuskil 200K maas.